Kui keegi peaks arvama, et ehk olen ma selle poole aasta jooksul, mil ma siia tähtegi pole kirjutanud, muudkui hoolega mitmekesiseid imeasju meisterdanud ning neid kiivalt vaid enda teada hoidnud, siis see inimene eksib rängalt. Ma pole vahepeal suurt midagi teinud, ei ime- ega muiduasju, ehkki kui järele mõelda, siis igapäevast korralikku töölkäimist võib minu puhul päris viisakaks keskmist sorti imeasjaks lugeda. Seesama viks argielu on ka mu muidu vaba meisterdusaja tavalisteks puhkepäevadeks moondanud, mil ma õmblemise asemel lihtsalt raamatuid loen ja uusi sarju vaatan (“Doctor Who” ja “Community”). Kui mul mõni aeg tagasi uut seelikut vaja oli ja enam pääsu ei olnud ja ma selle pealt linase-sinise ja seest kirju ja akendega hõlmikseeliku tegin yhe vana seeliku järgi ja tulemuse endamisi heaks kiitsin ja seda blokki panna mõtlesin, aga siis ainult seelikupildistust igavaks pidasin ja võimalike aksessuaaride järele vaatama hakkasin ja siis loetud raamatutele mõtlesin, mida ka vabanduseks tegevusetuse pärast ette näidata ja SIIS oli mul kohe põnev ja mõtlesin, mis raamatuid kõiki sinna virna võiks laduda ja seelik oli päris ära ununenud, ehk siis: matš Õmblemine – Raamatud, Raamatud võidavad, K.O. Eilsest algas mu pikisilmi oodatud puhkus ning maale minnes kavatsen ma kaasa pakkida mõõduka koguse lugemisvara, aga ei yhtki nööpi ega riideriba – mis teha, raamatud on võimust võtnud. Selline kerge kassitegu tundub peaaegu juba masstoodangu ja vabrikutööna, aga tore, et Raekoja platsi Nukupoes sellise kassimassi järele pidev vajadus tundub olevat!
Ning eile veetsin ma päeva õhtust kinnominekut oodates nõndaviisi – käsitööga on sel pistmist niipalju, et nädal või paar tagasi Abakhanis kassitäidist hankimas käies ostsin spetsiaalselt suure lahmaka musta kunstsiidi, et neid peakatteid meisterdada ja seda kangast on veel ja veel, kohe ei tea, kellele nyyd järgmised kõrvukmytsid pähe teha!
