suitsusinine

Miskipärast meeldib mulle kudumisasjadest teha kõige rohkem kampsuneid, aga isegi eesti talvede juures ei jõua ma kõiki oma vammuseid ära kanda (ja oh seda rasket kreekaelu veel yhe kampsuniarmastaja jaoks! Mõnel talvel ei olnudki põhjust kõige paksemaid selga panna ja oh seda rõõmu, kui kord oli talve peale kaks kylma päeva! Tihtipeale läksin ma augusti lõpupoole virilaks ja pahurdasin, et miks ma juba normaalse inimese kombel kampsunit selga panna ei saa), nii et kui mu armas emake andis mulle lahkelt loa talle kampsun kududa, siis valmistas see mulle ainult rõõmu. Tema tingimused olid, et kampsun kataks ära kõik haiged kondid ja oleks suitsusinine ning peale mõningast vaeva ja otsiskelu leppis ta kudumustriga op-kunst. Seejärel suundusin kaheks nädalaks maale koeri valvama ning muu meelelahutuse käigus sai seal pikapeale ka kamps päris valmis, veidi tuli hiljem linnaelu kõrvalt veel varrukaid kududa, siis puunööbid ette õmmelda (kampsunitele nagu muud nööbid õieti ei sobikski)(eelmise postituse kindlijopede nööbid olid õigupoolest ka kampsunile mõeldes ostetud – ostsin kaks komplekti, et emal oleks, mille hulgast valida), siis vähegi viisakamat ilma oodata ning siis ema Tondiraba kuldsesse sygisesse poseerima kamandada, et op-kunstilised palmikud ees ja taga ja varrukail ilusti kätte paistaks.    Eriti kenasti poseeris ema siis, kui ta ka oma lemmikmänguasja Junsu kampa tohtis võtta. Ehh, neid vigurvänte!

Posted in Uncategorized | Tagged , | 8 Comments

kindel kaitse

Venna tuttava tuttava tuttav (või kuidagi nii) sattus käima Ameerikamaal ja tõi sealt vennale ja ta sõbrale Kindlid, et moodsa aja raamatulugemine hõlpsamalt läheks ja tõesti näevad nad väga viksid välja ja yldse mitte silmikurnavalt arvuti moodi ja kellele siis ei meeldiks sõna “interaktiivne tint”. Minu õnneks vend ja ta sõber hoolivad oma kindlitest ja tellisid minu käest neile joped selga. Jopedel on nii vooder kui ka pealiskangas vatiinile tepitud, mille vahele on pakitud veel kiirköitjakaantest lõigatud paksud plastikuga kaetud papilatakad, et neile ikka kuidagi välismaailm oma kurjade mõjudega kallale ei pääseks ja kinni käivad nad puunööpide ja kummipaela koostööl. Vend käis ykspäev mu kangariiulit läbi sorteerimas ja valis hoolega kõik kangad ja vigurid ise välja, ainult kaanealuse osas jäid mulle vabad käed ja sinna tekkisid siis sellised linnukesed, kes poseerivad siin koos venna kindli ja selle filosoofia- ja koomiksiraamatutega.

         Ma olen sellega ysna rahul, kuidas nad välja tulid, ehkki nad on võib-olla veidi kopakad ja ehkki esimene (sinine) tuli natuke kitsas, nii et pidin talle kylgedele lisaribad juurde õmblema ja teine tuli natuke lai, nii et pidin ta valmis peast äärtest kitsamaks õmblema – ma olen kindel, et kui keegi peaks nyyd veel mõne kindlijope tellima, siis see tuleks kohemaid paras! Mulle meeldib, et nad yhelt poolt paistavad samasse komplekti kuuluvat – samad nööbid ja sama linnusõbralikkus, teisalt aga on yks kindlalt daamilik ja teine kindlameelselt härralik (nii nagu vaja oligi). Kokkuvõtvalt võiks öelda, et no nyyd on kyll kindel tunne peal, kohe kindlus on majas, et ykski vajalik raamat enam lugemata ei jää.

     

Ahjah, kui kellelgi peaks olema huvi peenema metalli- ja ehtekunsti vastu, siis võib kylastada ka mu õe uut blogi või heita pilk paremale ribale, kus yks ta mokumeganenõusid vahtralehil istub (millele klikkides samuti blogisse pääseb).

Posted in Uncategorized | Tagged , | 6 Comments

meeldetuletus

Kuidagi väga hõlbus on maaeluga ära harjuda, käia peaaegu iga päev metsas ja kurta siis moepärast kõikvõimalike metsaandide ja põdrakärbeste ylekylluse yle, siis käia hetkeks ujumas (ikka on ju lootus, et yhel päeval on meri jälle nagu ‘vanasti’) ja jälgida võitlusi oma kangelasuhkuse ja terve mõistuse vahel, et millal veest välja tulla tasub, siis saab käia veel rattaga Võsul poes ja raamatukogus ja kui tore raamatukogutädi läheb septembri algusest koos enamuse Võsu-Käsmu poodnikega talvepuhkusele, siis saab pööningukonkudest vanu lasteraamatuid otsida (suur võit – leidsin kaua (15 aastat?)  kadunud olnud kreeka mytoloogia raamatu) või viimses hädas kas või niisama rannas kivi otsas lebada või puu alt kollaseid ploome otsida. Kuidagi ei taha mõelda, et võib-olla oleks aeg asjaliku näoga Tallinna minna ja seal tõsiselt tegutsema hakata, päike ju paistab alles ja kui kummikud jalga panna, siis pole sest päikesestki lugu. Tikkisin igaks juhuks kõige suvisema hilbu peale meeldetuletuse, et no ega see asi siis igaveseks niimoodi jääda või, vahest on sellest kasu.

Posted in Uncategorized | Tagged , , | 2 Comments

kassikari (ja nende vanatydrukud)

Looduses on kyll tavaliselt kombeks nii, et kus leidub vanatydrukuid, sinna tavatsevad pikapeale tekkida ja suuremad või väiksemad kassikarjad, ent seekord läks vastupidi: kõigepealt oli kassikari ning paratamatult tuli seejärel tekitada ka vanatydrukud, sest keegi peab seda karja ju ka ohjes hoidma. Tundub, et neil kõigil on suur rõõm yksteist karjatada – ning seekordsel karjal on kamba peale ka kolm pojukest silmarõõmuks.

      

 

 

Posted in Uncategorized | Tagged , , , | Leave a comment

tembeldatud

Seekordse pataka lukukotte tegin kangavärvide, iselõigatud kummitemplite, elevandišablooni ja yhe ostetud (jalgratta-)templiga. Kokku on neid kuusteist, paaril näitan lihtsalt mõlemat kylge, mis on erinevad (need ylemised ja ka õmblusmasinakattekangast ylevärvitud lindudega). Neist umbes viie või kuue kohta loodan tagasihoidlikult, et ehk nad ei meeldi suurt kellelegi ja ehk ma saan need siis sydamerahuga pärast endale jätta.

 

Posted in Uncategorized | Tagged , , , | Leave a comment

kahe kadaka vahel

Tavaliselt õmblen ma riideid ainult endale ja siis enamasti mitte eputamiseks, vaid lihtkandmiseks, aga seekord tegin tellimise peale õele sellise kleidi, mis on minu arvates igati kerget eputust väärt. Kõik algas kangast, Denyse Schmidti Katie Jump Rope kollektsioonist, millest ma ykspäev parajasti kassi välja lõikasin, kui õde mööda kõndis ja mainis, et ma võiks talle sellest kleidi teha ja kuna päev hiljem oli mul vaja Karnaluksist läbi käia, siis, avastades, et seda kangast oli seal endiselt veel myygil, ostsin kleidiriide kohe ära (ahjah, see oli see tore päev, kui sõitsin rattaga Lasnamäelt linna, ostsin kõigepealt asjalikult kleidiriide, karu- ehk kassitäidist ja muid pudukaupu ja siis sõitsin kinno transformereid vaatama ja tundsin rahulolu sellest, kui hästi mus on tasakaalustatud koduperenaine ja kaheteistaastane poisike). Seejärel surusin õele kätte pataka Silueti lõikelehti ja sundisin teda sealt midagi valima ning siis jäin ootama hetki, mil ta kodust ära on, et kleit valmis teha. Ma olen aeg-ajalt vaadanud netis olevaid välismaa lõikeid ja neil on alati kuidagi veidrad mõõdud olnud, ykski number pole yleni paras, aga Silueti lõiked sobivad eesti keredele nagu valatult – käesolev on pärit ’76 aasta 1. numbrist ja näeb vägagi viisakas välja: tänapäevane versioon viiekymnendatest seitsmekymnendate pilgu läbi. Tegin komplekti juurde ka peapaela ja lõpuks vedasin õe kostymeeritult õue, käskisin: “Eputa!” ja tema kuulekalt tegi, mis tema võimuses.

.                          

Posted in Uncategorized | Tagged , , | Leave a comment

lipp-lapi peal, nõelaga pistetud

Peaaegu terve selle aasta käisin ma ‘käsitööringis’, mis seisnes selles, et esmaspäeviti vaatasin arvutist, millist lapitekitykki sel nädalal tuleb õmmelda, lugesin õpetuse hoolega läbi ja siis pusserdasin rõõmsalt kõike järgi teha. ‘Ringist’ oli palju kasu, sest vaevalt ma ise oleks omast peast nii palju erinevaid asju jaksanud läbi proovida, paari ruudu suhtes oli mul algselt ka suur eelarvamus (nt karukäpp), kuni siis õmbluse käigus suur sympaatia tekkis – aitähh kõigile lahketele õpetajatele! Samuti oli mul suur eelarvamus selle kohta, et no kuidas kõik need nii erinevad tykid ikka yhte tekki kokku sobivad ja mis sellest kõigest saab, aga mu suureks yllatuseks on tulemus ysna viisakas (yhtluse koha pealt); tagapoole tegin kylmemat sorti ja sinisema, et oleks valida, kumb pool parajasti rohkem sobib ja panin sinna ka proovi-lapikud tydrukud ning õdegi tundub pildil ysna rõõmus olevat, et käsitööringi lõpp just tema synnipäevaga kokku langes – kyllap edaspidi pean ma selliste suuremate käsitööringidega yhinemise puhul silmas pidama peamiselt seda, et nende lõpuajad langeks nii umbes detsembri või septembri algusesse.

    

Posted in Uncategorized | Tagged , , | 7 Comments